Plirst-plärts käes on märts :D

Hei-hopsti

Meil läheb kenasti.  3.03 leiutasin Kevinile väikese pesa rinnaga roitmise padjast(mis on selline pikk soolikas) ja tekist ning sain öösel 3 ülesärkamisega väga korralikud 8 tundi magada( eelneva 3 ja 2 tunni asemel :D). juhhei. Eks paistab, kas edasi kas sama hästi läheb :D Meil siin oli probleeme magamisega. Magama jääb ainult süles ja edasi magab ka ainult süles. Nii kui kuskile voodisse vms panen on üleval ja nutab. Hakkasin siis uurima, kuidas sellest lahti saada ja leidsingi nipi, et tuleb pesa teha, siis laps tunneb end turvalisemalt nagu oleks süles. Ja toimibki nagu imeväel. Alguses mingi 10-15 minutit on veel õrn uni, kus hakkab nutma, kui lutt suust ära tuleb aga muidu magab ilusti ja on pärast ka puhanud ja rõõmus. Muidu magas siin mingi 20-30 minuti kaupa ja oli pärast ikka viril. Fingers crossed, et see edaspidigi toimiks, siis saab ehk kodu lõpuks korda ka :D

Nüüd on paar nädalat juba tudunud oma pesakeses ja täitsa töötab. Ka mujale panen magama nt kahe padja vahele ja magab palju paremini.

22 märts sõi oma esimese püree. Ma ostsin porgandi-pastinaagi- õuna püree ja tegin veega pooleks. Kadus nagu hundi kurku. :D

Käisime ka õues otseselt lume ja loodusega tutvumas. SIlmad olid punnis ja nina natuke kirtsus aga muidu oli kõik hästi :D

Vahepeal oli naistepäev millalgi ja otsustasime välja sööma minna. Kõik oli hästi ning täpselt enne toitude saabumist tuli jonn peale ning see lahtus ainult sellega, et mina läksin Keviniga autosse ja pidin natuke autoga ringi sõitma. Nii palju siis väljas söömisest. Üldiselt on alati kenasti läinud. Kevin on tudunud või niisama tsillinud niiet pole hullu midagi.

Käisime nädala vahetusel ka sugulastel külas Paides. Seal oli tore kutsu, kes meile vaga meeldis.

Järgmisest nädalast hakkame Raplas ujumas käima. Jeii. Vannis igatahes väga meeldib olla, eks paistab, mis basseinis saama hakkab, seal ju palju rohkem ruumi solberdada ja pritsida. :D

Rõõmurull

Hei

Jälle pikk vahe olnud aga Kevini kõrvalt on suhteliselt raske leida aega, arvutis olemise jaoks. Üldiselt läheb meil kenasti. Kevin on nüüd täielikult pudelitoidul. Alguses oli seedimisega veidi probleeme aga kui arst kirjutas allergiavaba piimasegu sia kõik korda. Ära kadusid igasugused gaasivalud ja ka une aeg läks pikemaks ehk siis tõuseb ta (eeldusel, et ma olen tedai kka päeval ja eriti õhtul natuke rohkem üleval hoidnud) umbes 2 korda. Sööb ja jääb kohe uuesti magama. Lisaks on see piimasega tasuta, mis on päris positiivne, sest sedaikka läheb päris korralikult. 

Sülesolemisega on nii nagu ta on. Läks nagu teistelgi esimese lapsega, et oi kui armas ta ikka on ja kuidas ma ta käest ära panen, kui ta nii nunnu on ja nüüd tulemus käes. Magama jääb ainult süles :D Oma voodis magamine ei tule kõne allagi ja no päeval kaisus magamine ilmselt ei tule ka sellele kõigele kasuks. :D

Muidu on ta väga tubli, hoiab ilusti pead ja puha. Täna käisime arsti juures ja saime kiita, et arstitädi polevat ammu juba nii tublisti peadhoidvat last näinud. Loomulikult näitas Kevin ennast ak super küljest ja eriti tublilt hoidis pead.Täiesti ilma kõikumata. Muidu ikka natuke tudiseb ja täiesti püsti ei hoia. Lisaks ja naeratas kõigi asjade peale, mida arst tegi. :)

27.jaanuar tuli ka esimene kaua oodatud tahtlik naeratus, mis on nüüd muutunud igapäevaseks hurmus naeratuseks, mida meie väike naerupall teeb. 

Käisime veebruaris ka Viimsi valla uute ilmakodanike vastuvõtul(pildike, kus tal nagu smoking seljas). Kui teised ümberringi nutsid või jutustasid siis Kevin magas norsates :D Isegi hõbelusika ja raamatu kätte saamise ajal :D

Kevin tahab ka palju tähelepanu saada ja jutustada. Lisaks hoolitseb ta selle eest, et kõik raseduse lisakilod kaoks, sest ta nutab nii kaua, kui ma püsti tõusen ja temaga ringi käin. Nii kui istun on vääääääks :DIsegi kui hoian teda täpselt ühtemoodi nii istudes, kui püsti. Üksi ei meeldi talle ka väga olla. 

Nädal tagasi kimbutas meid aga mingi viirus. Kevinil oli köha ja nohu ning mul nohu ja palavik. Õnneks oleme nüüd juba tastunud. 

Iseloomult on Kevin rõõmsameelne ja üldiselt ei ole nutnud niisama. Kui ikka nutt, siis asja pärast. Ka võib öelda, et ta on päris kärsitu. Kui süüa tahab siis hakkab nutma ja tahab süüa kohe praegu või viis minutit tagasi :D

Lemmik asend on kõhuli. Seda nii magades, kui ka üleval olles. Võiks ju eeldada, et lemmik koht on lamamistool vms aga ei. Ostsime talle esimeseks sünnipäevaks igati super-puper kiikuva lamamistooli ja kas ta siis istub seal. Mkmmmm. Minu olukorra teeb raskemaks aga samas seljale ongi hea, kui ta seal ei ole. 

Täna ütles arst ka, et alaselg on natuke asümmeetrias ehk tuleb hakata võimlema ja teda otse hoida ning mitte mingil juhul ei tohi panna istuma ega oma jalgadele enda keharaskusega toetuma. See koik on ilmselt pärilik, sest ka mul endal on seljaga probleeme alates siis rasedusest, kui selg sai rohkem koormust ja sidekoed olid pehmed. Õnneks tal midagi vaga hullu pole ja kui asjaga tegeleda saab kõik korda. Öeldi ka, et mida varem alustab ja hiljem lõpetab käputamist, seda parem seljale ja ka üld füüsisele ning et ei ole hea, kui varakult käima hakkab, sest selg ei pruugi valmis olla.

Käisime 2 nädalat tagasi tehnokal ka: 6190g ja 64 cm. Järgmine on 2 nädala pärast.Igaljuhul on ta meil üks rõõmurull ja nunnumeeter on sajaga põhjas. Päikest!

smile emoticon

Kevin Kaun 13.12.2015

Tere kõigile.

Ja jõudiski kaua oodatud päev kätte 13.12.2015, kui sündis meie kullakallis Kevin kel 6.22 hommikul, kaalus 4250 grammi ja oli 53 cm puhast rõõmu. Tunne oli ja on tegelikult siiani uskumatu. Ma ei oleks uskunu, et kunagi kedagi nii palju armastada saab ja tema jaoks lihtsalt kõik, kõik, kõik teha ja anda. Rasedaks jäämine muudab inimeses palju, kuid lapse sünd muudab kõik. Okei aitab pisara kiskumisest. :P

Sünnitus ise käis küllaltki kähku. 4 tundi valutasin kodus ja 4 tundi haiglas ning oligi poiss käes. Kõik valu ununes täielikult hetkel, kui väike roosa poisike mu rinnale pandi, see oli kõige õnnelikum hetk minu elus. Saime ka perepalati, kus mõnulesime ja kohanesime 3 päeva. Koju jõudes lasi Inku uue ilmakodaniku auks ka natuke ilutulestikku.

Üldiselt on Kevin väga tubli ja niisama ei nuta, Kui nutuke ikka tuleb, siis tuhjast kõhust või märjast mähkust. Viimasel ajal aga ei viitsi ta aga rinda imeda. Sööb ainult nii palju, et kõht väga tühi poleks ja siis mõnuleb niisama ning jääb magama. See tähendab aga, et tunnikese pärast on kõht jälle tühi. Magada meeldib ka llsiti ainult suuretoa diivanil. :D

Tekkis ka pisarakanali ummistus, mis on väikelastel tavaline, aga sellest saime 2 päevaga jagu. Üldiselt sellest kasvatakse välja 2 nädalaga ja ravi otseselt puudub. Peab lihtsalt puhastama ja masseerima kogu aeg, aga mina sain töökaaslaselt hea nipi: silmale tuleb panna lapse enda pissi kompress paar korda ja voilaa silm korras nagu naksti. :)

Hiljutine pildike ka Kevinist. Hetkel on ta siis juba päev vähem, kui 3 nädalane juba. Aeg lendab pöörase kiirusega. Külalisi on meil juba palju käinud ja ka ise oleme külas juba käinud. Vanaema ja vanaisa vöga armastavad teda ja seal olles ma Kevinit väga puutuda ei saa :D

Esimene perearsti visiit oli ka juba ära. Kõik oli ilusti korras ja ka arstitädile näitasime, kuidas me kõrge kaarega pissida oskame :D

35.nädal

Hei-hei

Nii käisin ämmaka juures ja nagu ikka kõik analüüsid ja näitajad super korras. Öeldi, et beebi tunneb end vist väga hästi. Nüüd hakkan seal käima iga 2 nädala tagant. Järgmine kord vist vaadatakse ka, et kas beebi normaal suuruses. Kui liiga suur, siis saadetakse vist kuskil 38.nädala paiku esilekutsumisele. Seda öeldi lihtsalt informatsiooniks :D Hea,et nad muretsevad, et ma end ikka liiga kindlalt ei tunneks. :D Igatahes olen nüüd käinud ka paaril koolitusel. Tuhude leevendamine ja hingamine ning Lapse hoidmine ja hooldamine. Väga informatiivsed olid. Olin küll ise mõelnud, et mina never-ever ie vaata ühtegi sünnitusvideot aga seal koolitusel ikka vaatasime. Õnneks oli tegu väga rahuliku vesisünnitusega ja ei hirmutanud mind ära, pani isegi mõtlema, et peaks äkki ise ka selle vee värgi peale mõtlema. Leidsin enda jaoks 2 varianti. Vaatan kohapeal. Kui asi läheb väga hulluks, siis tuleb epiduraal ja lauale minek aga kui on vähekenegi kannatatav, siis tuleb vesisünnitus loomulikul teel. Loodan selle viimase peale tegelt. :D

Kokku olen ka pannud juba haiglasse mineku koti. Paar asja veel puudu, kuid selleks pean käima poes, apteegis ja viimsis aga põhiline ja beebi asjad on koos, niiet beebsu võib tulla. :D :D Kõhubeebi aeg on emotsionaalselt väga mõnus. Nii armas on, kuidas tasiputab ja  reageerib, kui temaga suhelda jne pluss on omale väga palju aega teha, mida tahad aga füüsiliselt on juba päris raske. Selg annab järjest rohkem tunda, eriti öösiti ja no rääkimata riidesse panemisest või pesemisest/kuivatamisest. ja selline emalaeva tunne on. Oeh. Aga ma väga visalt juba nädalaega teen vaikselt oma varbaküüsi korda :D palju korraga ei saa aga ma olen juba suutnud kõik varbad lakkimis-eelsesse seisukorda viia :D :D

http://www.boredpanda.com/pregnancy-problems-mother-comics-illustrations-kos-og-kaos-line-severinsen/?utm_source=facebook&utm_medium=link&utm_campaign=BPFacebook

See on minu elu praeguse hetke täpne kirjeldus :D :D

Avastasin ühe põneva asja. Istuda on ebamugav!! üllatav kas pole :D Niiet olen nüüd kodus liigagi tegus. Immutatud ja värvitud on kõik lauad, mis meil välisvoodri panekuks veel tarvis lähevad. Enam ei saa ma ei rasedust ega kehva vormi süüdistada oma seljavaludes. LUBAN!!! edaspidi end rohkem hoida. Mu kiropraktik juba hoiatas, et kui ma samas rütmis jätkas on mind ees ootamas seljaop(millel mul isa just käis ja ütles, et polnud väga meeldiv). Niisiis kavatsen edaspidi rohkem rakendada oma jooksulinti ja tosse üldiselt.

Muidu läheb meil kenasti. Eelmine neljap ehk 1 oktoobrit tähistasime nii, et kui olin oma kõhu ilusti ära kreemitanud ja nautisin niisama rase olemist otsustas poiss end sirutada. Kuid seekord kestis sirutus umbes 20 sekundit ehk siis sain rahulikult pisikese jalga katsuga. Tavaliselt, kui panene käe vastu, siis ta võtab jala ära ehk siis sirutused on väga lühikesed. Seekord aga oli nii imeline tunne katsuda tema imepisikest jalga.Kuigi läbi naha ja platsenta aga siiski oli seda nii hästi tunda. Võiks öelda, et see oli ainult paar cm pikk. :) EI jõua juba detsembri lõppu ära oodata :D Kuigi samas kahju ka, siis on möödas nii sünnipäev, kui jõulud, mis muudavad selle ootus aja veidi kiiremini mööduvaks ja ootusärevamaks. Samas mu selg üldse kohe mitte, et oota seda aega. :D

Ja hetkel peaks põnn kaaluma umbes 2450-2700 grammi ja olema umbes 44 cm pikkune. :)

Nädal 27 :)

Tsauki

Ilusat sügise algust kõigile. SÜgis ei ole just soojades toonides alanud aga sellegi poolest tundub see aasta sügis kuidagi palju palju tpredam, kui muidu :D huvitav miks :D
Siiani on kõik ilusti läinud. Üks päev, vist 7 september tegi beebi mingi triki ja järsku hakkasid puksimised olema üleval pool kõhus ja üle kõhu igalpool. Paar päeva oli küll selline rohkem vaikus vb kohanes olukorraga aga edasi olid puksimised tugevamad. 14september käisin ämmaka juures, kus öeldi, et beebi on ennast ümber keeranud ehk siis on juba peaseisus ehk pea alla keeranud ja sellepärast ongi müksud rohkem ülevalpool kõhus. Tavaliselt pidavat nad küll hiljem keerama, aga see ei pidavat halb olema. Põhiline, et lõpuks ju ikkagi pea all oleks, vahet pole millal keerab. Kontrolli mõttes, saadeti mind tegema GTT testi ehk glükoosi taluvuse testi. Pidin olema eelmisel õhtul alates 8-st söömata-joomata ja ostma apteegist glükoosijoogi. Läksin siis 8.15 Pelgusse. Kõigepealt võeti vereproov tühja kõhupealt, siis pidin ära jooma selle glükoosi joogi. Tund peale seda võeti uuesti verd, et näha palju verresuhkrutase alanenud on tunni järel ja siis uuesti veel tunni järel. Teisel korral tahtis arst mujalt verd võtta, kui esimesel korral ja siis torkis 3 korda, sest 1 korra tõmbas ise näela välja kogemata ja siis torkas kohta, kust ei saanudki verd võtta. Ühesõnaga kogu see kogemus oli väga närvi ajav. See nõelaga torkimine on niigi vastik, eriti veel, kui oled rase JA näljane. Ma ei imesta, kui sinna oli õpilane saadetud, et saaks harjutada verevõtmist. Ma ei saa aru, mis kuradi pärast nad ei või kanüüli panna, nad saavad ju nagunii nii palju verd sealt, et vana veri sinna otsa kuskile ei jää. Ei tea igatahes vastik oli. Tulemused sain ülejärgmisel päeval ja need olid kõik normis.

Üldiselt on mul selle rasedusega väga vedanud, sest mul  õnneks puuduvad tavaliselt rasedus vaegused. Ei tea ma midagi peapööritustest ega oksendamisest või hulludest tuju muutustest või karmidest isudest. Isudega on nii, et olen lihtsalt hakanud rohkem asju sööma, kui enne. Nt, kui keegi satuks mu lähedale mõne suitsukala, praekala või noh tegelt peaaegu ükskõik, mis vormis kalaga siis jääb ta sellestl ihtsalt ilma. Eriti, kui tegemist on lestaga. Endalgi naljakas, et naabrimees tõi taldriku täie praetud lesta meile ja selleks ajaks, kui Inku koju jõudis olid 2 kõige väiksemat veel allaes. Naaber õnneks oli sure hunniku teinud ja saatis Inkule uue taldriku täie. Kui tuppa tagasi tulin oli 1 vee lalles jäänud, mille ma ruttu nahka pistsin. Igaks juhuks. :D

Ainuke asi, misvaevab on alaselja valu. Kergemal kujul algas see juba raseduse alguses aga nüüd on asi hullemaks läinud. Kõige rohkem segab see magama jäädes. Selili ei kannata väga olla.Ükshetk hakkab lihtsalt valutama ja keeranikka küljele. aga eriti hull on asi, kui peaksin viskama pikali kõvale pinnale. Sealt ma enam iseseisvalt püsti ei saa ja valu on päris ränk. Ka pool lamav asend pole just lemmik. Sellepärast pöördusingi nüüd kiropraktiku poole. Leidsin sellise koha nagu Kiropraktika Stuudio. Selle Omanik ja tegev kiropraktik on Gerly Truuväärt, kellel on USA-st saadud kiropraktika dokroti kraad ja vägaprofessionaalne, kuid sõbralik ja meeldiv suhtumine patsientidesse. Käisingi siis eile tema vastuvõtul. Sai arutatud probleemseid kohti ja võimalikke lahendusi. Ja siis läks ragistamiseks. Vahepeal oli natuke hirm ka. Eriti kui pea vilti pandi ja siis järsult pead keerati. :D Nagu filmis, ainult, et pärast oli hea olla :D Ka alaselg teibiti ära. Seda kutsutakse kinesioteipimine. Kinesioteip on kangast ja akrüülliimist veniv teip, mida kasutatakse taastusravis ja spordimeditsiinis. Kinesioteip on väga paljude kasutusvõimalistega: fikseerib ja stabiliseerib, kiirendab keha verevooluste, lümfi ja ainevahetuse protsesse, säilitabpaigaldamisel keha normaalse dünaamilise liikuvuse. Natuke tuvustust sellele üllatavaltheale asjale. Igatahes täna öösel oli juba päris hea magada. Küll mitte täielikult selili aga valus ka polnud. Teip hoiab selja ka mõnuslt soojas ja asjad kõik paigal, et liiga ei venitaks seal midagi. Niiet täna on juba parem olla, kui eile. Lõpuukss. :D Inku tänagi helistas hommikul, kui oli juba tööl ja ma alles ärkasin :D, et kuidas selg on. Ja kuna ta siin ka vahelduva eduga on seljaga hädas, tahtis ka aega sinna kinni panna. Pole just odav lõbu aga no praegu on nii hea olla, et see oli igat senti väärt. Suured tänud arstile!

Uskumatu, et on juba 27.nädal.  ja 3 kuu pärast on tibu juba meiega. Puksimine on juba päris korralik. Vahel on tunne, et ta tahaks juba praegu läbi kõhu välja murda ja asjatama hakata. Eriti siis, kui pikali või lamavasse asendisse lähen, hakkab kõht elama oma elu. Loperdab hullemini, kui Tallinna teed :D
Mitte, et ma kurdaks. Parem aktiivne, kui vaikne. Paar päevaoli nii ka, et ta ainult iga minig paari tunni järel liigutas natuke ja siis tuttu jälle. Olin veits mures aga nüüd okei. Käisime see laupäev isegi Motohooaja lõpetamisel Pärnus.Mootorratta hääl tundub põnnile meeldivat. Üks päev Inku läks korraks tööle. Mingi lihtne asi, et käib motaga ära. Ilus ilm oli ka ja ta niigi vähe saanud sõita. Kutike kõhus oli väga vaikselt ja nii kui mootorratas tööle pandi hakkas siputamine peale ja mitte selline tugev ja rahulolematust väljendav, vaid nagu põnevusest vms. :D

Õhtuti magama minnes, kui Inku käe kõhupeale paneb, siis poiss koputab vastu peopesa ja siis askeldab vaikselt edasi. Nii tore, et lõpuks ka Inku tunneb, kuidas poiss põksib. Muidu oli see ainult minu rõõm.

Hetkel siis peaks põnn olema umbes 1500g ja 30-35 cm pikk. :)

Lisaultraheli

Hei-hei

Kuna 20.nda nädala ultrahelis beebi südant mõõta ei saanudasendi tõttu, siis pidin septembris uuesti UH'sse minema. 2.septembril saigi siis käidud. Beebil oli täpselt uneaeg ja tal oli ka parem asend. Sai kõik ilusti üles pildistatud ja kontrollitud. Kinnitati ka, et kindlalt poiss. Seega saime sealt tulema teadmisega, et meie beebiga on kõik korras. Pildike ka:

Olingi natuke mures, sest augustis oli selline paha juhus, et võtsin õues päikest,läksin end tuppa jahutama ja dušši alt püsti tõustes, lõi vasaku käe pöidla ja nimetissõrme surisema ja pähe valu. Kuivatasin ära, panin riidesse ja kui suurde tuppa jõudsin oli käsi juba küünarnukini surinas ja veidi tuim, lisaks tasakaalu häire, udune nägemine ja pea valu. viskasin diivanile kohe pikali ja helistasin Inkule, et kas ta jõuab varsti koju, õnneks jõudis. Seejärel helistasin kiirabisse, kes jõudis 20 minutit hiljem.Selle kõne aja jooksul hakkas mul surisema ka pool vasakut põske ja pool keelt. Telefoni käes hoida ei suutnud. Lisaks süda täiega tagus eks nii pistest, kui närvilisusest. Ise diagnoosisin kohe kas päikesepiste või mini-insuldi. Telefoni igatahes käes hoida ei suutnud. Kiirabi, et teinud põhimõtteliselt mitte midagi. Mõõtis vererõhku ja andis iivelduse vastu rohtu ja pidin paratsetamooli ka võtma, kui pea valutab. Ühesõnaga targemaks ma ei saanud. See oli teisipäev. Ütlesid ainult, et ma pean vitamiinide või mineraalide rohkeid jooke jooma. Inku tõi koju terve hunniku  vitamiini jooki, mis ongi mentali parendamiseks. Sel päeval oli mul ikka vägakehv olla. Kõik oli väga udune ja tasakaalu ega koordinatsiooni ei olnud. Tassi suuretoa laualt kööki viies kukkus see maha ja läks puruks, loomulikult õnnestus mul kild jalga astuda aga õnneks Inku võttis selle ilusti välja , puhastas ära ja sidus kinni. Ka süüa pidi ta ise tegema, sest ma polnud selleks võimeline. Aga ta oli väga hoolitsev. Iga natukese aja tagant tuli täi juua mulle jak üsis, kas midagi tarvis, kuigi ta ise pidi katusel tööd tegema. Öö oli kõigehullem, igatepidi oli väa-väga paha. Olin mures nii enda kui ka beebi pärastja üldse olid parakad, sest ei teadnudju ,mistäpselt viga on. Ma ei julgenud magama jäädagi(mitte, et see üldse võimalik oleksolnud, sest nii paha oli), sest arvasin, et ei ärka äkki hommikul enam üles. Põhimõtteliselt sama moodi möödusid järgmised paar päeva. Neljapäeval oli plaan Kablisse minna. Seal oli naabritega koos väike kokkusaamine sõpradega. Inku oli igati väga abiks, sest vasak pool mul eriti ei kandnud(ei käsi ega jalg) ja kuna näggemine oli ikka udune ja pea uimane ei saanud vägaüksi kuskil käia. Teised ütlesidk a, et kui naeratasin, sis vasak pool ei tulnud kaasa. Iga päevaga läks küll paremaks agalaupäevaks oli nägamine veel udune ja vasak käsi väga koos tööd ei teinud. Esmaspäeval läksid arsti juurde, kes kontrollis pupille ja veel mingit värki seal ja ütles, et insult see küll olla ei saanud, sest kõik neuroloogiliselt töötab korralikult. Tema arvates oli lihtsalt väga tõsine päikesepiste ja halbade asjade kokku sattumine , mis põhjustas keha errorisse löömise. Sel nädalal oli nagunii palju inimesi päikese pistega haiglas käinud ja rasedatel on vedelikuvarustus naguniikehva pluss kõrgem vererõhk ja päikese käes kõik veelgi võimendub. Päikese piste pidi ka nägemise kehvenemist põhjustama. Nüüd sel reedel ehk 2 nädalat hiljemaks leppisime uue aja, et kui nägemine pole tagasi tulnud saadab ta mu silmaarstile ja neuroloogile. Aga praeguseks on nägemine täiesti ok ja muud sümptomid on ka kadunud. Niiet juu oli arstil õigus ja tegmistoligi lihtsalt väga kehva päikesepiste ja keha errorisse löömisega. Õnneks on nii minu, kui beebiga kõik korras. :)

Igatahes väikselt siin kasvame ja tahame juba rohkem magusat ehk siis mul täiega isutab mannapudru järgi. :D Põtkimised on juba tugevemad ja eile vist keerasend ümber, sest müksud on nüüd tugevamad üleval ja paremal pool kõhtu. Enne oli all ja vasakul. Praegu veel näitame tugevamaid mükse ainult emmele, sest kui issi tuleb, siis oleme paid ja vaiksed ja tublid :D 

Nädalavahetusel käisime Märjamaal Smilersit kuulamas ja sai korralikult tantsu vihutud ka beebi poolt. Ühesõnaga GOOO SMILERS :D (Y) 

Esimesed beebiasjad on ka olemad. Sõbrad ja tuttavad on andnud enda lastest alles jäänud asja ja mõne asja oled isegi ostnud. Eks vaikselt tule asju juba ostma hakata. 3,5 kuud aega ja pisike ongi juba meiega :) can't wait.

20.nädala UH ehk looteanatoomia

Tsaukii

Meie käisime eelmisel reedel looteanatoomias. Kõik oli korras. Näidati käsi ja jalgu. Öeldi, et pikad jalad tulevad lapsel :P Üldiselt oli laps sel hommikul rahulik olnud( mitte nagu mina, keso li juba nii õhinas, et ärkas kell 5 üles :D ) aga nii kui lauapeale pikali viskasin hakkas tramburai peale :D Ime, et arst üldse midagi seal pildile sai arvestades, milline tagaajamine kõhus käis :D
Üldiselt sai arst kõik pildile aga südant ei saanud, sest niikui õigek oha kätte sai, liigutas põnn end ja arst pidi uuesti otsima hakkama. Nii öeldigi mulle, et mine jaluta mingi tunnike ringi ja siis tule tagasi, sest lapsel praegu halb asend ka südame mõõtmiseks. Läksin siis tagasi ja seis oli sama :D Arst ütles, et lapsel on vist väga muga asend, mida ta pole nõus muutma ja hakkab vastu puksima, kui keegi teda seal torgib :D ehk siis jäärapäine ja sõjakas :D (isasse vist ;P )

Siin pildid siis beebi küljepealt. Näha on ilusti näokontuur, rinnak ja käsi. :)


Igatahes oli siin juba enne palju ennustusi, et kas tuleb poiss või tüdruk. Isa oli veendunud, et tuleb tüdruk. Inku vanemad aga arvasid, et poiss (isude järgi). Kui hommikul ämmaka juures käisin, siis ta ütles ka, et südamelöökide järgi peaks olema tüdruk. UH's öeldi, et no poiss, mis poiss. :D


Inku nägu oli lihtsalt priceless, kui teada saime, et poiss tuelmas. Mingi meeste värk vist. Ma oletan juba ette, kuidas ta juba kujutab ennast poisiga mootoreid putitamas ja mootorrattaga kumamas ja igast muid meeste asju tegemas :D

Kuna see on meil ka esimene kord lapsevanemateks saada, siis on Inkul vahel päris naljakaid küsimusi lapse kohta. Näiteks ükspäev küsis ta, kuidas laps seal sees hingata saab, et tal pole ju seal õhku või kuidas ta sööb ja pissib. Vahel on ikka präis nalajaks kohe aga tegelikult on mul hea meel, et ta kõige sellise peale üldse mõtleb ja, et teda see üldse huvitab. :) Üldiselt on Inku üldse väga hoolitsev ja muretseb, et ma endale liiga ei teeks. Eriti asjade tõstmisega ja on näha, et ta on väga rõõmus ja uhke. :)

Laupäeval oli meil üks tuttav siin keevitamas ja Inku tegi terve õhtu tööd, telefon muudkui helises ja kui ta õhtu lõpuks neile tagasi helistas, siis oli kõigi kõnede üks osa selline: Inku istub redeli otsas, oks uhkusest laiali ja ütleb telefoni iga kõnega, "et teate, meil on ka uudis, meile on detsembri lõpus sündimas poeg." Ja seda kõike puhvis ja uhkusega. Seda oli niiii vahva vaadata. :) :D

Samuti pole nüüd viimase 2 nädala jooksul olnud ühtegi õhtut kui magama ei jääda käsi mu kõhul, ehk üritame lapse liigutusi tunda ja uurida. Nii uskumatu, kui see ka pole on kutt täielikult rahulik nii kui Inku käe kõhule paneb, enne seda aga trallitab ikka mõnuga ringi nii, et ma iga 5 sekundi järel tahaks vetsu joosta. :D Aga eile oli teisiti. Põnn nagu ikka siples mõnusalt kõhul, kui pikali viskasin ja kui Inku käe kõhule pani, oli korraks vaikus (ta vist kogus jõudu) ja siis tuli iga natukese ajatagant väga kõvad põntsakad täpselt selleskohas, kus oli Inku peopesa ja esimest korda tundus ka Inku, kuidas laps põtkib. Kui esimene põnks ära käis, siis Inku täitsa nagu võpatas ja kui ma ütlesin ,et oppa, vot se oli kõva põnts, siis ta küsis, et kas see oli laps või :D ja kui ma ütesin, et oli jah ja ta tegi ikka väga suure jõupingutuse, siis Inkul tekkis nagu hasart ja ootas järgmist põntsu. Umbes 10 tükki neid tuli ja peaaegu igapõntsu tundus Inku ka oma peopesas. See oli niii armas hetk. Ei tea küll täpselt, mida Inku tundis, aga tundus, et ta oli väga ärevil ja hämmingus aga samas väga rahul olukorraga ja et laps nagu tahtis talle endast märku anda. Lõpuks väsis pisike vist ära ja rohkem polnud üldse midagi tunda. :) Armastan selliseid hetki :)

Kuna südant mõõta ei saanud ja pean uuesti UH-sse minema 2. septembril. Eks siis annan jälle teada, kuidas meil läheb. :)

Päikest :)