Meie käisime eelmisel reedel looteanatoomias. Kõik oli korras. Näidati käsi ja jalgu. Öeldi, et pikad jalad tulevad lapsel :P Üldiselt oli laps sel hommikul rahulik olnud( mitte nagu mina, keso li juba nii õhinas, et ärkas kell 5 üles :D ) aga nii kui lauapeale pikali viskasin hakkas tramburai peale :D Ime, et arst üldse midagi seal pildile sai arvestades, milline tagaajamine kõhus käis :D
Üldiselt sai arst kõik pildile aga südant ei saanud, sest niikui õigek oha kätte sai, liigutas põnn end ja arst pidi uuesti otsima hakkama. Nii öeldigi mulle, et mine jaluta mingi tunnike ringi ja siis tule tagasi, sest lapsel praegu halb asend ka südame mõõtmiseks. Läksin siis tagasi ja seis oli sama :D Arst ütles, et lapsel on vist väga muga asend, mida ta pole nõus muutma ja hakkab vastu puksima, kui keegi teda seal torgib :D ehk siis jäärapäine ja sõjakas :D (isasse vist ;P )
Siin pildid siis beebi küljepealt. Näha on ilusti näokontuur, rinnak ja käsi. :)
Igatahes oli siin juba enne palju ennustusi, et kas tuleb poiss või tüdruk. Isa oli veendunud, et tuleb tüdruk. Inku vanemad aga arvasid, et poiss (isude järgi). Kui hommikul ämmaka juures käisin, siis ta ütles ka, et südamelöökide järgi peaks olema tüdruk. UH's öeldi, et no poiss, mis poiss. :D
Inku nägu oli lihtsalt priceless, kui teada saime, et poiss tuelmas. Mingi meeste värk vist. Ma oletan juba ette, kuidas ta juba kujutab ennast poisiga mootoreid putitamas ja mootorrattaga kumamas ja igast muid meeste asju tegemas :D
Kuna see on meil ka esimene kord lapsevanemateks saada, siis on Inkul vahel päris naljakaid küsimusi lapse kohta. Näiteks ükspäev küsis ta, kuidas laps seal sees hingata saab, et tal pole ju seal õhku või kuidas ta sööb ja pissib. Vahel on ikka präis nalajaks kohe aga tegelikult on mul hea meel, et ta kõige sellise peale üldse mõtleb ja, et teda see üldse huvitab. :) Üldiselt on Inku üldse väga hoolitsev ja muretseb, et ma endale liiga ei teeks. Eriti asjade tõstmisega ja on näha, et ta on väga rõõmus ja uhke. :)
Laupäeval oli meil üks tuttav siin keevitamas ja Inku tegi terve õhtu tööd, telefon muudkui helises ja kui ta õhtu lõpuks neile tagasi helistas, siis oli kõigi kõnede üks osa selline: Inku istub redeli otsas, oks uhkusest laiali ja ütleb telefoni iga kõnega, "et teate, meil on ka uudis, meile on detsembri lõpus sündimas poeg." Ja seda kõike puhvis ja uhkusega. Seda oli niiii vahva vaadata. :) :D
Samuti pole nüüd viimase 2 nädala jooksul olnud ühtegi õhtut kui magama ei jääda käsi mu kõhul, ehk üritame lapse liigutusi tunda ja uurida. Nii uskumatu, kui see ka pole on kutt täielikult rahulik nii kui Inku käe kõhule paneb, enne seda aga trallitab ikka mõnuga ringi nii, et ma iga 5 sekundi järel tahaks vetsu joosta. :D Aga eile oli teisiti. Põnn nagu ikka siples mõnusalt kõhul, kui pikali viskasin ja kui Inku käe kõhule pani, oli korraks vaikus (ta vist kogus jõudu) ja siis tuli iga natukese ajatagant väga kõvad põntsakad täpselt selleskohas, kus oli Inku peopesa ja esimest korda tundus ka Inku, kuidas laps põtkib. Kui esimene põnks ära käis, siis Inku täitsa nagu võpatas ja kui ma ütlesin ,et oppa, vot se oli kõva põnts, siis ta küsis, et kas see oli laps või :D ja kui ma ütesin, et oli jah ja ta tegi ikka väga suure jõupingutuse, siis Inkul tekkis nagu hasart ja ootas järgmist põntsu. Umbes 10 tükki neid tuli ja peaaegu igapõntsu tundus Inku ka oma peopesas. See oli niii armas hetk. Ei tea küll täpselt, mida Inku tundis, aga tundus, et ta oli väga ärevil ja hämmingus aga samas väga rahul olukorraga ja et laps nagu tahtis talle endast märku anda. Lõpuks väsis pisike vist ära ja rohkem polnud üldse midagi tunda. :) Armastan selliseid hetki :)
Kuna südant mõõta ei saanud ja pean uuesti UH-sse minema 2. septembril. Eks siis annan jälle teada, kuidas meil läheb. :)
Päikest :)
