Nädal 27 :)

Tsauki

Ilusat sügise algust kõigile. SÜgis ei ole just soojades toonides alanud aga sellegi poolest tundub see aasta sügis kuidagi palju palju tpredam, kui muidu :D huvitav miks :D
Siiani on kõik ilusti läinud. Üks päev, vist 7 september tegi beebi mingi triki ja järsku hakkasid puksimised olema üleval pool kõhus ja üle kõhu igalpool. Paar päeva oli küll selline rohkem vaikus vb kohanes olukorraga aga edasi olid puksimised tugevamad. 14september käisin ämmaka juures, kus öeldi, et beebi on ennast ümber keeranud ehk siis on juba peaseisus ehk pea alla keeranud ja sellepärast ongi müksud rohkem ülevalpool kõhus. Tavaliselt pidavat nad küll hiljem keerama, aga see ei pidavat halb olema. Põhiline, et lõpuks ju ikkagi pea all oleks, vahet pole millal keerab. Kontrolli mõttes, saadeti mind tegema GTT testi ehk glükoosi taluvuse testi. Pidin olema eelmisel õhtul alates 8-st söömata-joomata ja ostma apteegist glükoosijoogi. Läksin siis 8.15 Pelgusse. Kõigepealt võeti vereproov tühja kõhupealt, siis pidin ära jooma selle glükoosi joogi. Tund peale seda võeti uuesti verd, et näha palju verresuhkrutase alanenud on tunni järel ja siis uuesti veel tunni järel. Teisel korral tahtis arst mujalt verd võtta, kui esimesel korral ja siis torkis 3 korda, sest 1 korra tõmbas ise näela välja kogemata ja siis torkas kohta, kust ei saanudki verd võtta. Ühesõnaga kogu see kogemus oli väga närvi ajav. See nõelaga torkimine on niigi vastik, eriti veel, kui oled rase JA näljane. Ma ei imesta, kui sinna oli õpilane saadetud, et saaks harjutada verevõtmist. Ma ei saa aru, mis kuradi pärast nad ei või kanüüli panna, nad saavad ju nagunii nii palju verd sealt, et vana veri sinna otsa kuskile ei jää. Ei tea igatahes vastik oli. Tulemused sain ülejärgmisel päeval ja need olid kõik normis.

Üldiselt on mul selle rasedusega väga vedanud, sest mul  õnneks puuduvad tavaliselt rasedus vaegused. Ei tea ma midagi peapööritustest ega oksendamisest või hulludest tuju muutustest või karmidest isudest. Isudega on nii, et olen lihtsalt hakanud rohkem asju sööma, kui enne. Nt, kui keegi satuks mu lähedale mõne suitsukala, praekala või noh tegelt peaaegu ükskõik, mis vormis kalaga siis jääb ta sellestl ihtsalt ilma. Eriti, kui tegemist on lestaga. Endalgi naljakas, et naabrimees tõi taldriku täie praetud lesta meile ja selleks ajaks, kui Inku koju jõudis olid 2 kõige väiksemat veel allaes. Naaber õnneks oli sure hunniku teinud ja saatis Inkule uue taldriku täie. Kui tuppa tagasi tulin oli 1 vee lalles jäänud, mille ma ruttu nahka pistsin. Igaks juhuks. :D

Ainuke asi, misvaevab on alaselja valu. Kergemal kujul algas see juba raseduse alguses aga nüüd on asi hullemaks läinud. Kõige rohkem segab see magama jäädes. Selili ei kannata väga olla.Ükshetk hakkab lihtsalt valutama ja keeranikka küljele. aga eriti hull on asi, kui peaksin viskama pikali kõvale pinnale. Sealt ma enam iseseisvalt püsti ei saa ja valu on päris ränk. Ka pool lamav asend pole just lemmik. Sellepärast pöördusingi nüüd kiropraktiku poole. Leidsin sellise koha nagu Kiropraktika Stuudio. Selle Omanik ja tegev kiropraktik on Gerly Truuväärt, kellel on USA-st saadud kiropraktika dokroti kraad ja vägaprofessionaalne, kuid sõbralik ja meeldiv suhtumine patsientidesse. Käisingi siis eile tema vastuvõtul. Sai arutatud probleemseid kohti ja võimalikke lahendusi. Ja siis läks ragistamiseks. Vahepeal oli natuke hirm ka. Eriti kui pea vilti pandi ja siis järsult pead keerati. :D Nagu filmis, ainult, et pärast oli hea olla :D Ka alaselg teibiti ära. Seda kutsutakse kinesioteipimine. Kinesioteip on kangast ja akrüülliimist veniv teip, mida kasutatakse taastusravis ja spordimeditsiinis. Kinesioteip on väga paljude kasutusvõimalistega: fikseerib ja stabiliseerib, kiirendab keha verevooluste, lümfi ja ainevahetuse protsesse, säilitabpaigaldamisel keha normaalse dünaamilise liikuvuse. Natuke tuvustust sellele üllatavaltheale asjale. Igatahes täna öösel oli juba päris hea magada. Küll mitte täielikult selili aga valus ka polnud. Teip hoiab selja ka mõnuslt soojas ja asjad kõik paigal, et liiga ei venitaks seal midagi. Niiet täna on juba parem olla, kui eile. Lõpuukss. :D Inku tänagi helistas hommikul, kui oli juba tööl ja ma alles ärkasin :D, et kuidas selg on. Ja kuna ta siin ka vahelduva eduga on seljaga hädas, tahtis ka aega sinna kinni panna. Pole just odav lõbu aga no praegu on nii hea olla, et see oli igat senti väärt. Suured tänud arstile!

Uskumatu, et on juba 27.nädal.  ja 3 kuu pärast on tibu juba meiega. Puksimine on juba päris korralik. Vahel on tunne, et ta tahaks juba praegu läbi kõhu välja murda ja asjatama hakata. Eriti siis, kui pikali või lamavasse asendisse lähen, hakkab kõht elama oma elu. Loperdab hullemini, kui Tallinna teed :D
Mitte, et ma kurdaks. Parem aktiivne, kui vaikne. Paar päevaoli nii ka, et ta ainult iga minig paari tunni järel liigutas natuke ja siis tuttu jälle. Olin veits mures aga nüüd okei. Käisime see laupäev isegi Motohooaja lõpetamisel Pärnus.Mootorratta hääl tundub põnnile meeldivat. Üks päev Inku läks korraks tööle. Mingi lihtne asi, et käib motaga ära. Ilus ilm oli ka ja ta niigi vähe saanud sõita. Kutike kõhus oli väga vaikselt ja nii kui mootorratas tööle pandi hakkas siputamine peale ja mitte selline tugev ja rahulolematust väljendav, vaid nagu põnevusest vms. :D

Õhtuti magama minnes, kui Inku käe kõhupeale paneb, siis poiss koputab vastu peopesa ja siis askeldab vaikselt edasi. Nii tore, et lõpuks ka Inku tunneb, kuidas poiss põksib. Muidu oli see ainult minu rõõm.

Hetkel siis peaks põnn olema umbes 1500g ja 30-35 cm pikk. :)

Lisaultraheli

Hei-hei

Kuna 20.nda nädala ultrahelis beebi südant mõõta ei saanudasendi tõttu, siis pidin septembris uuesti UH'sse minema. 2.septembril saigi siis käidud. Beebil oli täpselt uneaeg ja tal oli ka parem asend. Sai kõik ilusti üles pildistatud ja kontrollitud. Kinnitati ka, et kindlalt poiss. Seega saime sealt tulema teadmisega, et meie beebiga on kõik korras. Pildike ka:

Olingi natuke mures, sest augustis oli selline paha juhus, et võtsin õues päikest,läksin end tuppa jahutama ja dušši alt püsti tõustes, lõi vasaku käe pöidla ja nimetissõrme surisema ja pähe valu. Kuivatasin ära, panin riidesse ja kui suurde tuppa jõudsin oli käsi juba küünarnukini surinas ja veidi tuim, lisaks tasakaalu häire, udune nägemine ja pea valu. viskasin diivanile kohe pikali ja helistasin Inkule, et kas ta jõuab varsti koju, õnneks jõudis. Seejärel helistasin kiirabisse, kes jõudis 20 minutit hiljem.Selle kõne aja jooksul hakkas mul surisema ka pool vasakut põske ja pool keelt. Telefoni käes hoida ei suutnud. Lisaks süda täiega tagus eks nii pistest, kui närvilisusest. Ise diagnoosisin kohe kas päikesepiste või mini-insuldi. Telefoni igatahes käes hoida ei suutnud. Kiirabi, et teinud põhimõtteliselt mitte midagi. Mõõtis vererõhku ja andis iivelduse vastu rohtu ja pidin paratsetamooli ka võtma, kui pea valutab. Ühesõnaga targemaks ma ei saanud. See oli teisipäev. Ütlesid ainult, et ma pean vitamiinide või mineraalide rohkeid jooke jooma. Inku tõi koju terve hunniku  vitamiini jooki, mis ongi mentali parendamiseks. Sel päeval oli mul ikka vägakehv olla. Kõik oli väga udune ja tasakaalu ega koordinatsiooni ei olnud. Tassi suuretoa laualt kööki viies kukkus see maha ja läks puruks, loomulikult õnnestus mul kild jalga astuda aga õnneks Inku võttis selle ilusti välja , puhastas ära ja sidus kinni. Ka süüa pidi ta ise tegema, sest ma polnud selleks võimeline. Aga ta oli väga hoolitsev. Iga natukese aja tagant tuli täi juua mulle jak üsis, kas midagi tarvis, kuigi ta ise pidi katusel tööd tegema. Öö oli kõigehullem, igatepidi oli väa-väga paha. Olin mures nii enda kui ka beebi pärastja üldse olid parakad, sest ei teadnudju ,mistäpselt viga on. Ma ei julgenud magama jäädagi(mitte, et see üldse võimalik oleksolnud, sest nii paha oli), sest arvasin, et ei ärka äkki hommikul enam üles. Põhimõtteliselt sama moodi möödusid järgmised paar päeva. Neljapäeval oli plaan Kablisse minna. Seal oli naabritega koos väike kokkusaamine sõpradega. Inku oli igati väga abiks, sest vasak pool mul eriti ei kandnud(ei käsi ega jalg) ja kuna näggemine oli ikka udune ja pea uimane ei saanud vägaüksi kuskil käia. Teised ütlesidk a, et kui naeratasin, sis vasak pool ei tulnud kaasa. Iga päevaga läks küll paremaks agalaupäevaks oli nägamine veel udune ja vasak käsi väga koos tööd ei teinud. Esmaspäeval läksid arsti juurde, kes kontrollis pupille ja veel mingit värki seal ja ütles, et insult see küll olla ei saanud, sest kõik neuroloogiliselt töötab korralikult. Tema arvates oli lihtsalt väga tõsine päikesepiste ja halbade asjade kokku sattumine , mis põhjustas keha errorisse löömise. Sel nädalal oli nagunii palju inimesi päikese pistega haiglas käinud ja rasedatel on vedelikuvarustus naguniikehva pluss kõrgem vererõhk ja päikese käes kõik veelgi võimendub. Päikese piste pidi ka nägemise kehvenemist põhjustama. Nüüd sel reedel ehk 2 nädalat hiljemaks leppisime uue aja, et kui nägemine pole tagasi tulnud saadab ta mu silmaarstile ja neuroloogile. Aga praeguseks on nägemine täiesti ok ja muud sümptomid on ka kadunud. Niiet juu oli arstil õigus ja tegmistoligi lihtsalt väga kehva päikesepiste ja keha errorisse löömisega. Õnneks on nii minu, kui beebiga kõik korras. :)

Igatahes väikselt siin kasvame ja tahame juba rohkem magusat ehk siis mul täiega isutab mannapudru järgi. :D Põtkimised on juba tugevemad ja eile vist keerasend ümber, sest müksud on nüüd tugevamad üleval ja paremal pool kõhtu. Enne oli all ja vasakul. Praegu veel näitame tugevamaid mükse ainult emmele, sest kui issi tuleb, siis oleme paid ja vaiksed ja tublid :D 

Nädalavahetusel käisime Märjamaal Smilersit kuulamas ja sai korralikult tantsu vihutud ka beebi poolt. Ühesõnaga GOOO SMILERS :D (Y) 

Esimesed beebiasjad on ka olemad. Sõbrad ja tuttavad on andnud enda lastest alles jäänud asja ja mõne asja oled isegi ostnud. Eks vaikselt tule asju juba ostma hakata. 3,5 kuud aega ja pisike ongi juba meiega :) can't wait.