35.nädal

Hei-hei

Nii käisin ämmaka juures ja nagu ikka kõik analüüsid ja näitajad super korras. Öeldi, et beebi tunneb end vist väga hästi. Nüüd hakkan seal käima iga 2 nädala tagant. Järgmine kord vist vaadatakse ka, et kas beebi normaal suuruses. Kui liiga suur, siis saadetakse vist kuskil 38.nädala paiku esilekutsumisele. Seda öeldi lihtsalt informatsiooniks :D Hea,et nad muretsevad, et ma end ikka liiga kindlalt ei tunneks. :D Igatahes olen nüüd käinud ka paaril koolitusel. Tuhude leevendamine ja hingamine ning Lapse hoidmine ja hooldamine. Väga informatiivsed olid. Olin küll ise mõelnud, et mina never-ever ie vaata ühtegi sünnitusvideot aga seal koolitusel ikka vaatasime. Õnneks oli tegu väga rahuliku vesisünnitusega ja ei hirmutanud mind ära, pani isegi mõtlema, et peaks äkki ise ka selle vee värgi peale mõtlema. Leidsin enda jaoks 2 varianti. Vaatan kohapeal. Kui asi läheb väga hulluks, siis tuleb epiduraal ja lauale minek aga kui on vähekenegi kannatatav, siis tuleb vesisünnitus loomulikul teel. Loodan selle viimase peale tegelt. :D

Kokku olen ka pannud juba haiglasse mineku koti. Paar asja veel puudu, kuid selleks pean käima poes, apteegis ja viimsis aga põhiline ja beebi asjad on koos, niiet beebsu võib tulla. :D :D Kõhubeebi aeg on emotsionaalselt väga mõnus. Nii armas on, kuidas tasiputab ja  reageerib, kui temaga suhelda jne pluss on omale väga palju aega teha, mida tahad aga füüsiliselt on juba päris raske. Selg annab järjest rohkem tunda, eriti öösiti ja no rääkimata riidesse panemisest või pesemisest/kuivatamisest. ja selline emalaeva tunne on. Oeh. Aga ma väga visalt juba nädalaega teen vaikselt oma varbaküüsi korda :D palju korraga ei saa aga ma olen juba suutnud kõik varbad lakkimis-eelsesse seisukorda viia :D :D

http://www.boredpanda.com/pregnancy-problems-mother-comics-illustrations-kos-og-kaos-line-severinsen/?utm_source=facebook&utm_medium=link&utm_campaign=BPFacebook

See on minu elu praeguse hetke täpne kirjeldus :D :D

Avastasin ühe põneva asja. Istuda on ebamugav!! üllatav kas pole :D Niiet olen nüüd kodus liigagi tegus. Immutatud ja värvitud on kõik lauad, mis meil välisvoodri panekuks veel tarvis lähevad. Enam ei saa ma ei rasedust ega kehva vormi süüdistada oma seljavaludes. LUBAN!!! edaspidi end rohkem hoida. Mu kiropraktik juba hoiatas, et kui ma samas rütmis jätkas on mind ees ootamas seljaop(millel mul isa just käis ja ütles, et polnud väga meeldiv). Niisiis kavatsen edaspidi rohkem rakendada oma jooksulinti ja tosse üldiselt.

Muidu läheb meil kenasti. Eelmine neljap ehk 1 oktoobrit tähistasime nii, et kui olin oma kõhu ilusti ära kreemitanud ja nautisin niisama rase olemist otsustas poiss end sirutada. Kuid seekord kestis sirutus umbes 20 sekundit ehk siis sain rahulikult pisikese jalga katsuga. Tavaliselt, kui panene käe vastu, siis ta võtab jala ära ehk siis sirutused on väga lühikesed. Seekord aga oli nii imeline tunne katsuda tema imepisikest jalga.Kuigi läbi naha ja platsenta aga siiski oli seda nii hästi tunda. Võiks öelda, et see oli ainult paar cm pikk. :) EI jõua juba detsembri lõppu ära oodata :D Kuigi samas kahju ka, siis on möödas nii sünnipäev, kui jõulud, mis muudavad selle ootus aja veidi kiiremini mööduvaks ja ootusärevamaks. Samas mu selg üldse kohe mitte, et oota seda aega. :D

Ja hetkel peaks põnn kaaluma umbes 2450-2700 grammi ja olema umbes 44 cm pikkune. :)

Nädal 27 :)

Tsauki

Ilusat sügise algust kõigile. SÜgis ei ole just soojades toonides alanud aga sellegi poolest tundub see aasta sügis kuidagi palju palju tpredam, kui muidu :D huvitav miks :D
Siiani on kõik ilusti läinud. Üks päev, vist 7 september tegi beebi mingi triki ja järsku hakkasid puksimised olema üleval pool kõhus ja üle kõhu igalpool. Paar päeva oli küll selline rohkem vaikus vb kohanes olukorraga aga edasi olid puksimised tugevamad. 14september käisin ämmaka juures, kus öeldi, et beebi on ennast ümber keeranud ehk siis on juba peaseisus ehk pea alla keeranud ja sellepärast ongi müksud rohkem ülevalpool kõhus. Tavaliselt pidavat nad küll hiljem keerama, aga see ei pidavat halb olema. Põhiline, et lõpuks ju ikkagi pea all oleks, vahet pole millal keerab. Kontrolli mõttes, saadeti mind tegema GTT testi ehk glükoosi taluvuse testi. Pidin olema eelmisel õhtul alates 8-st söömata-joomata ja ostma apteegist glükoosijoogi. Läksin siis 8.15 Pelgusse. Kõigepealt võeti vereproov tühja kõhupealt, siis pidin ära jooma selle glükoosi joogi. Tund peale seda võeti uuesti verd, et näha palju verresuhkrutase alanenud on tunni järel ja siis uuesti veel tunni järel. Teisel korral tahtis arst mujalt verd võtta, kui esimesel korral ja siis torkis 3 korda, sest 1 korra tõmbas ise näela välja kogemata ja siis torkas kohta, kust ei saanudki verd võtta. Ühesõnaga kogu see kogemus oli väga närvi ajav. See nõelaga torkimine on niigi vastik, eriti veel, kui oled rase JA näljane. Ma ei imesta, kui sinna oli õpilane saadetud, et saaks harjutada verevõtmist. Ma ei saa aru, mis kuradi pärast nad ei või kanüüli panna, nad saavad ju nagunii nii palju verd sealt, et vana veri sinna otsa kuskile ei jää. Ei tea igatahes vastik oli. Tulemused sain ülejärgmisel päeval ja need olid kõik normis.

Üldiselt on mul selle rasedusega väga vedanud, sest mul  õnneks puuduvad tavaliselt rasedus vaegused. Ei tea ma midagi peapööritustest ega oksendamisest või hulludest tuju muutustest või karmidest isudest. Isudega on nii, et olen lihtsalt hakanud rohkem asju sööma, kui enne. Nt, kui keegi satuks mu lähedale mõne suitsukala, praekala või noh tegelt peaaegu ükskõik, mis vormis kalaga siis jääb ta sellestl ihtsalt ilma. Eriti, kui tegemist on lestaga. Endalgi naljakas, et naabrimees tõi taldriku täie praetud lesta meile ja selleks ajaks, kui Inku koju jõudis olid 2 kõige väiksemat veel allaes. Naaber õnneks oli sure hunniku teinud ja saatis Inkule uue taldriku täie. Kui tuppa tagasi tulin oli 1 vee lalles jäänud, mille ma ruttu nahka pistsin. Igaks juhuks. :D

Ainuke asi, misvaevab on alaselja valu. Kergemal kujul algas see juba raseduse alguses aga nüüd on asi hullemaks läinud. Kõige rohkem segab see magama jäädes. Selili ei kannata väga olla.Ükshetk hakkab lihtsalt valutama ja keeranikka küljele. aga eriti hull on asi, kui peaksin viskama pikali kõvale pinnale. Sealt ma enam iseseisvalt püsti ei saa ja valu on päris ränk. Ka pool lamav asend pole just lemmik. Sellepärast pöördusingi nüüd kiropraktiku poole. Leidsin sellise koha nagu Kiropraktika Stuudio. Selle Omanik ja tegev kiropraktik on Gerly Truuväärt, kellel on USA-st saadud kiropraktika dokroti kraad ja vägaprofessionaalne, kuid sõbralik ja meeldiv suhtumine patsientidesse. Käisingi siis eile tema vastuvõtul. Sai arutatud probleemseid kohti ja võimalikke lahendusi. Ja siis läks ragistamiseks. Vahepeal oli natuke hirm ka. Eriti kui pea vilti pandi ja siis järsult pead keerati. :D Nagu filmis, ainult, et pärast oli hea olla :D Ka alaselg teibiti ära. Seda kutsutakse kinesioteipimine. Kinesioteip on kangast ja akrüülliimist veniv teip, mida kasutatakse taastusravis ja spordimeditsiinis. Kinesioteip on väga paljude kasutusvõimalistega: fikseerib ja stabiliseerib, kiirendab keha verevooluste, lümfi ja ainevahetuse protsesse, säilitabpaigaldamisel keha normaalse dünaamilise liikuvuse. Natuke tuvustust sellele üllatavaltheale asjale. Igatahes täna öösel oli juba päris hea magada. Küll mitte täielikult selili aga valus ka polnud. Teip hoiab selja ka mõnuslt soojas ja asjad kõik paigal, et liiga ei venitaks seal midagi. Niiet täna on juba parem olla, kui eile. Lõpuukss. :D Inku tänagi helistas hommikul, kui oli juba tööl ja ma alles ärkasin :D, et kuidas selg on. Ja kuna ta siin ka vahelduva eduga on seljaga hädas, tahtis ka aega sinna kinni panna. Pole just odav lõbu aga no praegu on nii hea olla, et see oli igat senti väärt. Suured tänud arstile!

Uskumatu, et on juba 27.nädal.  ja 3 kuu pärast on tibu juba meiega. Puksimine on juba päris korralik. Vahel on tunne, et ta tahaks juba praegu läbi kõhu välja murda ja asjatama hakata. Eriti siis, kui pikali või lamavasse asendisse lähen, hakkab kõht elama oma elu. Loperdab hullemini, kui Tallinna teed :D
Mitte, et ma kurdaks. Parem aktiivne, kui vaikne. Paar päevaoli nii ka, et ta ainult iga minig paari tunni järel liigutas natuke ja siis tuttu jälle. Olin veits mures aga nüüd okei. Käisime see laupäev isegi Motohooaja lõpetamisel Pärnus.Mootorratta hääl tundub põnnile meeldivat. Üks päev Inku läks korraks tööle. Mingi lihtne asi, et käib motaga ära. Ilus ilm oli ka ja ta niigi vähe saanud sõita. Kutike kõhus oli väga vaikselt ja nii kui mootorratas tööle pandi hakkas siputamine peale ja mitte selline tugev ja rahulolematust väljendav, vaid nagu põnevusest vms. :D

Õhtuti magama minnes, kui Inku käe kõhupeale paneb, siis poiss koputab vastu peopesa ja siis askeldab vaikselt edasi. Nii tore, et lõpuks ka Inku tunneb, kuidas poiss põksib. Muidu oli see ainult minu rõõm.

Hetkel siis peaks põnn olema umbes 1500g ja 30-35 cm pikk. :)

Lisaultraheli

Hei-hei

Kuna 20.nda nädala ultrahelis beebi südant mõõta ei saanudasendi tõttu, siis pidin septembris uuesti UH'sse minema. 2.septembril saigi siis käidud. Beebil oli täpselt uneaeg ja tal oli ka parem asend. Sai kõik ilusti üles pildistatud ja kontrollitud. Kinnitati ka, et kindlalt poiss. Seega saime sealt tulema teadmisega, et meie beebiga on kõik korras. Pildike ka:

Olingi natuke mures, sest augustis oli selline paha juhus, et võtsin õues päikest,läksin end tuppa jahutama ja dušši alt püsti tõustes, lõi vasaku käe pöidla ja nimetissõrme surisema ja pähe valu. Kuivatasin ära, panin riidesse ja kui suurde tuppa jõudsin oli käsi juba küünarnukini surinas ja veidi tuim, lisaks tasakaalu häire, udune nägemine ja pea valu. viskasin diivanile kohe pikali ja helistasin Inkule, et kas ta jõuab varsti koju, õnneks jõudis. Seejärel helistasin kiirabisse, kes jõudis 20 minutit hiljem.Selle kõne aja jooksul hakkas mul surisema ka pool vasakut põske ja pool keelt. Telefoni käes hoida ei suutnud. Lisaks süda täiega tagus eks nii pistest, kui närvilisusest. Ise diagnoosisin kohe kas päikesepiste või mini-insuldi. Telefoni igatahes käes hoida ei suutnud. Kiirabi, et teinud põhimõtteliselt mitte midagi. Mõõtis vererõhku ja andis iivelduse vastu rohtu ja pidin paratsetamooli ka võtma, kui pea valutab. Ühesõnaga targemaks ma ei saanud. See oli teisipäev. Ütlesid ainult, et ma pean vitamiinide või mineraalide rohkeid jooke jooma. Inku tõi koju terve hunniku  vitamiini jooki, mis ongi mentali parendamiseks. Sel päeval oli mul ikka vägakehv olla. Kõik oli väga udune ja tasakaalu ega koordinatsiooni ei olnud. Tassi suuretoa laualt kööki viies kukkus see maha ja läks puruks, loomulikult õnnestus mul kild jalga astuda aga õnneks Inku võttis selle ilusti välja , puhastas ära ja sidus kinni. Ka süüa pidi ta ise tegema, sest ma polnud selleks võimeline. Aga ta oli väga hoolitsev. Iga natukese aja tagant tuli täi juua mulle jak üsis, kas midagi tarvis, kuigi ta ise pidi katusel tööd tegema. Öö oli kõigehullem, igatepidi oli väa-väga paha. Olin mures nii enda kui ka beebi pärastja üldse olid parakad, sest ei teadnudju ,mistäpselt viga on. Ma ei julgenud magama jäädagi(mitte, et see üldse võimalik oleksolnud, sest nii paha oli), sest arvasin, et ei ärka äkki hommikul enam üles. Põhimõtteliselt sama moodi möödusid järgmised paar päeva. Neljapäeval oli plaan Kablisse minna. Seal oli naabritega koos väike kokkusaamine sõpradega. Inku oli igati väga abiks, sest vasak pool mul eriti ei kandnud(ei käsi ega jalg) ja kuna näggemine oli ikka udune ja pea uimane ei saanud vägaüksi kuskil käia. Teised ütlesidk a, et kui naeratasin, sis vasak pool ei tulnud kaasa. Iga päevaga läks küll paremaks agalaupäevaks oli nägamine veel udune ja vasak käsi väga koos tööd ei teinud. Esmaspäeval läksid arsti juurde, kes kontrollis pupille ja veel mingit värki seal ja ütles, et insult see küll olla ei saanud, sest kõik neuroloogiliselt töötab korralikult. Tema arvates oli lihtsalt väga tõsine päikesepiste ja halbade asjade kokku sattumine , mis põhjustas keha errorisse löömise. Sel nädalal oli nagunii palju inimesi päikese pistega haiglas käinud ja rasedatel on vedelikuvarustus naguniikehva pluss kõrgem vererõhk ja päikese käes kõik veelgi võimendub. Päikese piste pidi ka nägemise kehvenemist põhjustama. Nüüd sel reedel ehk 2 nädalat hiljemaks leppisime uue aja, et kui nägemine pole tagasi tulnud saadab ta mu silmaarstile ja neuroloogile. Aga praeguseks on nägemine täiesti ok ja muud sümptomid on ka kadunud. Niiet juu oli arstil õigus ja tegmistoligi lihtsalt väga kehva päikesepiste ja keha errorisse löömisega. Õnneks on nii minu, kui beebiga kõik korras. :)

Igatahes väikselt siin kasvame ja tahame juba rohkem magusat ehk siis mul täiega isutab mannapudru järgi. :D Põtkimised on juba tugevemad ja eile vist keerasend ümber, sest müksud on nüüd tugevamad üleval ja paremal pool kõhtu. Enne oli all ja vasakul. Praegu veel näitame tugevamaid mükse ainult emmele, sest kui issi tuleb, siis oleme paid ja vaiksed ja tublid :D 

Nädalavahetusel käisime Märjamaal Smilersit kuulamas ja sai korralikult tantsu vihutud ka beebi poolt. Ühesõnaga GOOO SMILERS :D (Y) 

Esimesed beebiasjad on ka olemad. Sõbrad ja tuttavad on andnud enda lastest alles jäänud asja ja mõne asja oled isegi ostnud. Eks vaikselt tule asju juba ostma hakata. 3,5 kuud aega ja pisike ongi juba meiega :) can't wait.

20.nädala UH ehk looteanatoomia

Tsaukii

Meie käisime eelmisel reedel looteanatoomias. Kõik oli korras. Näidati käsi ja jalgu. Öeldi, et pikad jalad tulevad lapsel :P Üldiselt oli laps sel hommikul rahulik olnud( mitte nagu mina, keso li juba nii õhinas, et ärkas kell 5 üles :D ) aga nii kui lauapeale pikali viskasin hakkas tramburai peale :D Ime, et arst üldse midagi seal pildile sai arvestades, milline tagaajamine kõhus käis :D
Üldiselt sai arst kõik pildile aga südant ei saanud, sest niikui õigek oha kätte sai, liigutas põnn end ja arst pidi uuesti otsima hakkama. Nii öeldigi mulle, et mine jaluta mingi tunnike ringi ja siis tule tagasi, sest lapsel praegu halb asend ka südame mõõtmiseks. Läksin siis tagasi ja seis oli sama :D Arst ütles, et lapsel on vist väga muga asend, mida ta pole nõus muutma ja hakkab vastu puksima, kui keegi teda seal torgib :D ehk siis jäärapäine ja sõjakas :D (isasse vist ;P )

Siin pildid siis beebi küljepealt. Näha on ilusti näokontuur, rinnak ja käsi. :)


Igatahes oli siin juba enne palju ennustusi, et kas tuleb poiss või tüdruk. Isa oli veendunud, et tuleb tüdruk. Inku vanemad aga arvasid, et poiss (isude järgi). Kui hommikul ämmaka juures käisin, siis ta ütles ka, et südamelöökide järgi peaks olema tüdruk. UH's öeldi, et no poiss, mis poiss. :D


Inku nägu oli lihtsalt priceless, kui teada saime, et poiss tuelmas. Mingi meeste värk vist. Ma oletan juba ette, kuidas ta juba kujutab ennast poisiga mootoreid putitamas ja mootorrattaga kumamas ja igast muid meeste asju tegemas :D

Kuna see on meil ka esimene kord lapsevanemateks saada, siis on Inkul vahel päris naljakaid küsimusi lapse kohta. Näiteks ükspäev küsis ta, kuidas laps seal sees hingata saab, et tal pole ju seal õhku või kuidas ta sööb ja pissib. Vahel on ikka präis nalajaks kohe aga tegelikult on mul hea meel, et ta kõige sellise peale üldse mõtleb ja, et teda see üldse huvitab. :) Üldiselt on Inku üldse väga hoolitsev ja muretseb, et ma endale liiga ei teeks. Eriti asjade tõstmisega ja on näha, et ta on väga rõõmus ja uhke. :)

Laupäeval oli meil üks tuttav siin keevitamas ja Inku tegi terve õhtu tööd, telefon muudkui helises ja kui ta õhtu lõpuks neile tagasi helistas, siis oli kõigi kõnede üks osa selline: Inku istub redeli otsas, oks uhkusest laiali ja ütleb telefoni iga kõnega, "et teate, meil on ka uudis, meile on detsembri lõpus sündimas poeg." Ja seda kõike puhvis ja uhkusega. Seda oli niiii vahva vaadata. :) :D

Samuti pole nüüd viimase 2 nädala jooksul olnud ühtegi õhtut kui magama ei jääda käsi mu kõhul, ehk üritame lapse liigutusi tunda ja uurida. Nii uskumatu, kui see ka pole on kutt täielikult rahulik nii kui Inku käe kõhule paneb, enne seda aga trallitab ikka mõnuga ringi nii, et ma iga 5 sekundi järel tahaks vetsu joosta. :D Aga eile oli teisiti. Põnn nagu ikka siples mõnusalt kõhul, kui pikali viskasin ja kui Inku käe kõhule pani, oli korraks vaikus (ta vist kogus jõudu) ja siis tuli iga natukese ajatagant väga kõvad põntsakad täpselt selleskohas, kus oli Inku peopesa ja esimest korda tundus ka Inku, kuidas laps põtkib. Kui esimene põnks ära käis, siis Inku täitsa nagu võpatas ja kui ma ütlesin ,et oppa, vot se oli kõva põnts, siis ta küsis, et kas see oli laps või :D ja kui ma ütesin, et oli jah ja ta tegi ikka väga suure jõupingutuse, siis Inkul tekkis nagu hasart ja ootas järgmist põntsu. Umbes 10 tükki neid tuli ja peaaegu igapõntsu tundus Inku ka oma peopesas. See oli niii armas hetk. Ei tea küll täpselt, mida Inku tundis, aga tundus, et ta oli väga ärevil ja hämmingus aga samas väga rahul olukorraga ja et laps nagu tahtis talle endast märku anda. Lõpuks väsis pisike vist ära ja rohkem polnud üldse midagi tunda. :) Armastan selliseid hetki :)

Kuna südant mõõta ei saanud ja pean uuesti UH-sse minema 2. septembril. Eks siis annan jälle teada, kuidas meil läheb. :)

Päikest :)

20.nädal :)

Hei-hei

Ja ongi kätte jõudnud see kaua oodatud 20.nädal. Uskumatu, et nädala lõpus saab juba pool minu rasedusest läbi. :) :)

Seni on kõik enam-vähem hästi läinud. Juuli alguses õnnestus mul töö juurest Parvo-viirus saada. Olin vahepeal endast päris väljas, sest selle viirusega võivad kaasneda raseduse katkemine ja erinevad südamega seotud häired lapsele. Mulle endlae see ohtlik polnud. Käisin kohe testi tegemas ja jäin haiguslehele. Tulemused tulidki positiivsed ja koos ämmaka ja perearstiga otsustasime, et jään sellest hetkest sünnituseelsele haiguslehele hek olen nüüd täiesti kodune. Perearst ütles peale tulemuste saabumist, et õnneks kõige hullem pole. Nimelt oli asi selles, et olen seda viirust kunagi juba põdenud (ilmselt väiksena) ja tõenäosus on suur, et põen haiguse läbi ilma, et isegi sümptomeid tuleks. Ettekirjutus oli selline, et pean end 2 nädalat hoidma ja jälgima, et ega ei teki mingeid sümptomeid. Ühel õhtul väike palavik küll tekkis, kuid üldiselt muid tähelepanekuid polnud. Sellega läks õnneks hästi aga sellegi poolest oli teadmata, milline võib olla mõju lapsele. Siiski loodan, et see temani ei jõudnudki.

Juuli alguses käisin ka tegemas tripel testi, sest kuklavolti mõõta ei saanud, tibu asendi tõttu. Sellega oli kõik korras ja nüüd ootamegi suure õhinaga loote anatoomia ultraheli, kuhu lähen järgmisel reedel ehk 14-ndal. Siis peaks saama üle lugeda kõik sõrmed-varbad ja loodame teada saada ka soo. :P :)

Vaikselt hakkab pisike endast märku andma kõhus. Eelmine ja üleeelmine nädal polnud küll tunda konkreetseid liigutusi, kuid tundsin, et mingi mürgel käib vahepeal, põhiliselt õhtuti magama minnes ja hommikul üles ärgates. Eelmisel nädalavahetusst alates on tunda ka konkreetreid põksimisi. põhiliselt küll pigem tingituna emaka kokkutõmbest või lihtsalt tõmblemisest kelel kohapeal, kuhu tea oma jala paneb aga ka niisama. Eile tundus ka nagu ta saaks aru, kui Inku käe kõhu vastu paneb. :D Laupäeval lõi magama minnes kõht millegi pärast väga krampi ja tunda oli, kes tibu on rahutu aga kohe, kui Inku käe kõhule pani, oli täielik vaikus. Inku veel ütles, et jube hästi kuulab ikka sõna. :D
Ja eile õhtul oli selline tavalislet enne magama jäämist siputamine ja kui Inku käe kõhule pani oli natukeseks täiesti vaikus ja siis hakkasid väikeste vahedega paar põksimist nagu annaks märku, et tsau mina siin niisama :D Peale mõnda põksimist oli jälle täielik vaikus. Lisaks käisime eile Vallatut Vesterni kuulamas ja tundub, et Tanel Padari fänni ei tule :D Iga Padari loo ajal hakkas kõht valutama. :D

Üldiselt on kõik viimase kuu jooksul kenasti läinud. Olen avastanud, et ma söön palju rohkem asju kui enne. Mitte, et ma sunnisk end sööma uusi asju aga ma proovin ja need on reaalselt mulle maitsenud. Näiteks enne sõin ma ainult ahjus tehtud punast kala, siis nüüd söön punast ka suitsutatud(külm ja kuum), söön ka valget kala, mis oli enne välistatud. Kala söön nii suitsutatult, praetult, kui olen proovinud ka konservi oma(see viimane veel ei maitse :D ) ja kõik on siiani jumala hea olnud. Lisaks ei  söönud ma enne murulauku ega rohelist sibulat, nüüd aga anna ainult kätte. :D Murulaugu, kurgi ja tomati salatit võiks vist sööma jäädagi. :D

Meie igatahes ootame väga järgmist reedet, et oma pisikesega natukenegi lähemalt tutvust teha.

Päikest. :)

Kuklavoldi UH 26.06.2015

Hei hei

Nii käisin eile mina siis kuklavoldi UH's. Seekord panin ainult natuke kohale jõudmise ajaga pange aga pole hullu. Kes see maakasi kka arvestab sellega, et linnas võivad ummikud olla. :D 

Sai veits nahhaalselt aga enam-vähem õige aegselt kohale jõutud, selgus, et ma pean hoopis ootama. 

Arst tavaliselt kutsub suht õigeaegselt ( ise koputama ei tohi minna vaid kutsutakse) ja mõtlesin ,et no vb magasin maha selle ja kuna uks on lahti lähen küsin, kas võin sisse minna. Uksest sisse vaadates ehmatasin veidike ära sest vastu vaatas patsiga meeste rahvas. 

Olles ennast natuke kogunud otsustasin ikkagi uksele koputada ja küsida, kas võin sisse tulla. Selle peale kohkusime mõlemad ja mees vastas kohmetuslt, et ta polegi üldse arst, UH masin olevad hoopis kokku jooksnud ja ta tuli seda hoopis parandama siia aga, et UH'd tehakse vist kõrval kabinetis. 

Läksin siis tagasi istuma. Ootasin ja ootasin. Kell 16.30 pidi mul aeg olema aga kell lähenes juba viiele. Lõpuks siis natuke peale viit sain sisse. Natuke jälle kohmetusin seal, sest ma polnud täpselt kindel, kust nad nüüd seda UH'd tegema hakkavad aga õnneks selgus, et kõhu pealt :D osad ütlesid, e mujalt :D Enivei näidati siis mulle meie pisikest. Mul oli lihtsalt hing kinni jäämas ja pisarad silmis, kui nägin, kuidas ta liigutab seal. Nägin ka pead, käsi-jalgu ja igast muid siseorganeid(kontrolliti) aga seda millepärast üldse sinna läksin ei näinudki. Arst lasi mul seal köhida ja loksutas kõhtu igatepidi aga pisike kohe üldse ei tahtnud end keerata. Arst ütles veel ,et ta on ilmselt nii rahulik, et lihtsalt ei segagi miski teda, Inku aga arvas, et pisikesel on lihtsalt nii suva ja teeb, mis tahab ja et on isasse. :D 

Kuna kuklavolti mõõta ei saanud pean järgmine-ülejärgmine nädal vereanalüüsi minema tegema.

Siin siis väike pildike ka. Üleval osas pea. Näha on silmakoopad, ninaluu ja suu. Allpool paistavad sõrmed ja all pidi olema jalg. :) :D

Tema vanuseks mõõdeti hetkel 13 nädalat ja 5 päeva ning ta on 8,5 cm pikk. :)

See hetk, kui seda pisikest pead/nägu nägin oligi täiesti uskumatu. :)

Sugu kahjuks teada ei saanud aga öeldi, et kui tuleb 20.nädala loote anatoomia UH siis peaks teada saama ehk siis umbes augusti alguses. 

Täna on veidike veel paha olla, sellest loksutamisest aga muidu on okei. Arstil öeldi veel, et emakas on veidi liiga toonuses/pinges.  Küsis ka, et kas on olnud kõhuvalusi. Rääkisin, mis tööd teen ja, et eelmine nädal oli küll krampe, ilmselt kummardamisest ja öeldi, et see on suhteliselt halb näitaja, sest kui on pinges, siis ka ei veni ja sealt võivad igast jamad tulla. Seega pean hakkama rahulikumalt asju tegema. Ja samuti ei tohi väga käsi üleval hoida, sest see jällegi venitab liiga palju ja võib nabanööri ümber kaela ajada. Igatahes ütles ta, et kui end hoiad ei ole hullu midagi ja kõik üldjoontes tundub hästi.

Härdal meelel PSM'ist ära tulles oli esimene kõne kohe emale. Sai päris pikalt räägitud ja siis ka pikk kõne Inkule. Peale kõnesi autot tööle pannes selgus aga, et ma olin vist liiga kaua seletanud ja see otsustas mitte käima minna. :D Õnneks oli Inku mulle korralikud täkujuhtmed autosse pannud ja pidasin linni suvalise auto, kes mul seal lähedal oli ja sain õnneks oma auto käima. :D Läks hästi :D

Nüüd vähemalt on natukenegi rohkem infot ja üks tore pildike jälle. Järgmine arsti aeg on järgmine reede, siis lähen käin ämmaka juures.

Sõbranna soovitas mitte õunu süüa, sest need tekitavad lapsele gaase, kui ära sünnib. Eks näis :D

Olge tublid,

Päikest :)

Üllatus! :)

Nii sain siis väikese mõttekillu hakata blogi pidama kõigest sellest, mis mul siin viimase paari kuu jooksul toimunud juba on ja mis alles tuleb. Laura-Liis oli seekord see pisike päkapikk, kes sellise mõtte mu pähe pani ja nüüd lõpuks tegin teoks. Aitäh sulle! :)

Nii et siis, mis värk on. :D Saime meie siis toreda uudise osaliseks, kui selgus aprilli lõpus, et meie perre on sündimas üks pisike tegelane. Päris üllatusena see ei tulnud aga olime üllatunud ,et see nii ruttu juhtus. :) Enne, kui jõudsin arstilt veel kinnitust saada jõuti juba lähedasematele uhkustada, mis tulemas on, kuid peale väikest nõupidamist otsustasime siiski veidi teavitamistega oodata. Sellest on nüüdseks saanud juba... ohohoo.. peaaegu 2 kuud. Aeg lendab peale uudist lihtsalt jubeda kiirusega.

Ootus aeg teise arsti külastusajani muidugi venis ja venis ja mul oli juba tunne ,et mingisugune ajategelane lükkab aega edasi kogu aeg .Topib suvaliselt tunde vahele ja paneb minutid ka aeglasemalt käima( tavaolukorras oleksin olnud ilmselt vägagi õnnelik aga kui on kiire, siis on kiire noh :D ). Igatahes, kui siis lõpuks seal olin ja kuulsin, et kõik okei ja, et südamelöögid ja kõik olemas, pean ütlema, et no tuli ikka pisarake silmanurka küll. Seda tunnet on lihtsalt võimatu kirjeldada ja seda mõistab ainult see, kes on ise tundnud. :) Sellest hetkest muutus kõik. Te ei kujuta ette ka, kui palju raamatuid ma olen läbi lugenud ja kui palju aeg veetnud arvutitaga erinevaid artikleid lugedes. Ma arvan... ei ma olen päris kindel, et keskkoolis ei lugenud ma nii palju raamatuidki läbi (okei ma ei lugenud vist peaaegu ühtegi raamatut lõpuni või üldse läbi hihii. Kokkuvõtetega sai asju tehtud. Paha paha).

Nüüd aga on aeg väga, lausa liiga kiiresti läinud. Võib-olla on asi ka selles, et ma olen nii palju arstide vahet jooksud, et halb hakkab. Nii panin siis oma arsti juurde järgmise aja( see oli siis see teine kord, kui üldse arstil käisin) ja olin enne rääkinud ka ühe sõbrannaga, kes soovitas pöörduda otse ämmaka poole ning sellest ajendatuna panin aja ka ämmaka juurde. Sattus aga nii, et hommik oleks alanud kõige peale ämmaka külastusega ja siis oma arsti külastusega. Sai veel paari inimesega räägitud ja otsustasin, et käin ikka oma arstil enne ära ja siis lähen ämmaka juurde( väääääga vale otsus. Kuula kurat, mida targemad ja kogenenumad räägivad).  Algas siis pull sellega, et käisin oma naistearsti juures ja ta hakkas mulle ajama, et oi nüüd pead ära muutma oma perearsti, sest sa pead hakkama seal iganädal käima ja samuti võtma ämmaka omale kodu juurde ,sest seal pead ka kogu aeg käima. Ehmatas teine mind ikka väga ära. Lisaks ütles, et tema mind rasedana arvele ei võta vaid seda teeb perearst. Kirjutas kõik saatekirjad jne. Pidasin siis veidi aru ja mõtlesin ,et no mul hea perearst ja väidetavalt  ikka nii tihti ei pea käima arstil ja perearsti juurde pole üldse asja. Igatahes perearsti ei muutnud ja ämmaka võtsin ka linna. Mulle aga öeldi, et pean end enne 11.nädalat kindlasti rasedana arvele võtma. Okei. Pelgulinna infotelefonist öeldi, et seda saate teha meie naistearsti juurde. Lähete alguses suvalise juurde ta regab ära ja teen asjad ja siis lähed ämmaka juurde. Mõeldud tehtud. Läksin sinna suvalise naistearsti juurde ja teate, mis mulle sealt öeldi: Palju õnne olete rase! Mul oli nagu, et hallooooo. see on nagu juba habemega uudis, kas ma sellepärast pidingi siia linna sõitma ja teile veel 5 euri peale maksma, et teada saada, et ma lapse saan vä? Päris tigedaks ajas. Nii otsustasin ,et nad võivad kõik metsa minna, panin aja ämmaka juurde, kus siis asjad lõpuks liikuma hakkasid. Ämmakas on väga tore noor naine Pille Lõmps. Mai teagi ,kas asi oli minus ja selles ,et infot oli lihtsalt meeletus koguses või on ta lihtsalt väga kiire aga pidin paljud asjad üleskirjutama, sest muidu läks see lihtsalt ühest kõrvast sisse ja teisest välja ja pea oli tühi nagu oleks keegi totaalse format C teinud.



Ja samuti ei tehtud mulle kaua oodatud ultraheli, niiet viimane pilt on see. Mul pole aimugi ,kas seda saab peale klikates suuremaks ka, aga ega seal väga midagi näha polegi. Lihtsalt, et on olemas lootepaun, südamelöögid ja, et peaks olema umbes 7 nädalat ja 2 päeva vana. :)



Hetkel on siis veel teada, et koju jään arvatavasti 3.augustil juba, sest töötan lastehoius ning viirused ja füüsilinekoormus seal on rasedusele ohtlikud.

Järgmine ultraheli, mis on suurem ehk kaelavoldi uuring on juba järgmisel reedel ehk 26.juuni ja siis uuritakse, kas laps ilusti terve jne.


Niisama fun facts'idest, et kass on mul nüüd nagu sabarakk. Seal kus olen mina, on ka tema. Magab kogu aeg otsas ja no tihe suhtlus käib kogu aeg. :D Inku on ka väga hoolitsev ja kui naisuke ikkagi soovib saada passionfruit'i mahla, siis tuleb käia poed läbi ning kui ei leia, siis midagi lihtsalt välja mõelda nt tuua siirupit ja joogijogurtit ehk siis kõige lähedasemad asjad nõutavale. :D

Väike tagant järele targutus ka:
* Kui olete kodus nt teada saanud rasedustesti kaudu, et olete rase, vaadake Pelgulinna SünnitusmajaRaseduskeskuse lehelt number ja pange aeg sinna kirja. EI OLE MÕTET käia oma naistearsti       juures või suvalise naistearsti juures, kes mingit tarka infot ei jaga ja isegi asja lähemalt ei vaata.
* Teine asi mõelge kohe sellele, kuhu olete sissekirjutatud ja mis tingimused peavad olema täidetud erinevate toetuste saamiseks.
* Pange peale ämmaka juures käimist(ilmselt mingi 3 kuu paiku) aeg ka sotsiaalnõustaja juurde, kes räägib täpsemalt, kuidas ja mille alusel emapalka saate ja räägib ka need sünnituseelse haiguslehe teemad ära ja üleüldse selgitab asju.


Selleks korraks lõpetan, saigi postitus ülearu pikk aga no kirjutada oli ka palju. Eks kui jälle midagi targemaks saan või midagi huvitavat juhtub, siis kirjutan ja joonistan. Samas, kui teil on endal küsimusi millegi kohta, siis vastan ka vabalt.  :)